Prohweti Osea Ramat
1867 
wihha so liñnast Jerusalemmast
taggasi, ja so pühhast mäest,
keik so suurt öigust möda:
sest meie pattude, ja meie
wannematte üllekohto teggude
pärrast, on Jerusalem ja sinno
rahwas teotusseks saand
keikile, kes meie ümberkaudo
on.
17.
Ja nüüd kule, meie
Jummal! omma sullase palwe,
ja temma allandlikkud
pallumissed, ja Issanda pärrast
lasse omma palle paista om~a
pühha paiga peäle, mis on
ärrahäwwitud.
18.
Pöra, meie Jummal! omma
körwa, ja kule, te ommad
silmad lahti, ja wata meie sure
ärrahäwwitamisse ja se liñna
peäle, mis peäle so nimmi on
nimmetud: sest meie ei heida
mitte omma sure öigusse
pärrast ommad allandlikkud
palwed so Palle ette mahha,
waid so wägga sure hallastusse
pärrast.
19.
Issand kule, Issand anna
andeks, Issand panne tähhele,
ja te sedda, ärra wiwi mitte,
issi ennese pärrast, mo
Jummal! sest so nim~i on so
liñna ja so rahwa peäle
nimmetud.
20.
Kui ma alles räkisin ja
luggesin, ja omma patto ja
omma Israeli rahwa patto
üllestunnistasin, ja omma
allandlikko pallumisse Jehowa
omma Jummala Palle ette
mahha heitsin, omma Jummala
pühha mäe pärrast:
21.
Kui ma alles palwes
rääksin, siis se mees Kabriel,
kedda ma esmalt näus ollin
näinud, kedda olli kästud
lendes mo jure lenda, se putus
minnusse öhto-roa-ohwri aial.
22.
Ja ta andis mulle tarkust,
ja räkis moga, ja ütles: Taniel,
nüüd ollen ma wäljatulnud sulle
moistmist ja tarkust andma.
23.
So allandlikko pallumiste
hakkatusses läks sanna wälja,
ja ma ollen tulnud teäda
andma, et sa wägga armas
olled: ja öppi moistma se
sanna, ja panne se näggo
tähhele.
24.
Seitsekümmend aasta-
näddalat on seätud so
rahwale, ja so pühha liñnale,
pärrast peab sedda
ülleastumist ärrakeeldama, ja
pattud ärralöppetadama, ja
üllekohto eest ärraleppitamist