Prohweti Osea Ramat
1869 
ülles, ja näggin, ja wata, seäl
olli üks mees, linnased rided
selgas, ja temma niute ümber
olli wö kallimast Uwasi kullast,
6.
Ja tem~a ihho kui Tarsisi-
kiwwi, ja ta palle olli peält
nähha kui wask, ja ta silmad
kui tulle-törwaksed, ja ta
käewarred ja ta jallad ollid kui
hiilgawa wasse karwa, ja
temma sannade heäl kui sure
hulga heäl.
7.
Ja minna Taniel näggin üksi
se näo, ja need mehhed, kes
moga ollid, ei näinud sedda
näggo mitte: om~eti langes
suur wärristus nende peäle, et
nemmad pöggenesid ja eest
ärrapuggesid.
8.
Ja minna jäin üksi jälle, ja
näggin seddasinnast suurt
näggo, ja mulle ei jänud
rammo, ja mo illus näggo
mudeti minnus pahhaks, ja ma
jäin rammaks.
9.
Ja ma kuulsin temma
sannade heält, ja kui ma
tem~a sannade heält kuulsin,
siis uinusin ma raske unnesse
silmili mahha, et mo silmad
maas ollid.
10.
Ja wata, üks kässi putus
minnusse, ja satis mind likuma
mo pölwette, ja mo käm~elte
peäle;
11.
Ja ta ütles mo wasto:
Taniel, sa wägga armas mees,
panne tähhele need sannad,
mis minna so wasto rägin, ja
jä seisma seña, kus sa seisad,
sest nüüd on mind so jure
läkkitud. Ja kui ta moga sedda
saña räkis, seisin ma wärristes.
12.
Ja ta ütles mo wasto: Ärra
karda, Taniel! sest sest
essimessest päwast, kui sa
andsid omma süddat tähhele
panna, ja ennast waewada
omma Jummala palle ees, siis
woeti so sannad kuulda, ja
minna ollen tulnud so sannade
pärrast.
13.
Agga Persia kunningrigi
würst seisis mo wasto
kakskümmend ja ühhe päwa, ja
wata, Mikael üks neist
essimessist Würstist tulli mind
aitma ja mind jäeti siñna
Persia kuñingatte jure.
14.
Agga ma ollen tulnud sulle
tarkust andma sest, mis so
rahwale juhtub wiimsel päwade
aial; sest se näggo näidab
weel wiimist päiwist sadik.
15.
Ja kui ta moga räkis neid
sanno möda, siis löin ma