Prohweti Jona Ramat
1923 
tahhaksid kikajoni-pule armo
anda, mis kallal sinna ei olle
mitte waewa näinud, ja mis sa
ep olle kaswatand, mis ühhe
öga sai, ja ühhe öga hukka
sai.
11.
Ja minna ei peaks mitte
armo andma Ninewele selle
sure liñnale, kus sees ennam
on kui kaksteistkümmend kord
kümmetuhhat innimest, kes
mitte ei tunne wahhet ei omma
parrema egga omma pahhema
käe wahhel, ja paljo lojuksid.
Jona Ramato Ots.
Prohweti Mika Ramat.
1.
Peatük.
Israeli ja Juda kunningrigid
häwwitakse ärra.
1.
Se on Jehowa sanna, mis
Mika Morasti-mehhe kätte sai
Jotami, Ahasi, ja Hiskia, Juda
kunningatte päiwil, mis ta näggi
Samaria ja Jerusalemma wasto.
2.
Kuulge rahwas keik hopis,
panne tähhele sinna Ma ja ta
täius, ja Issand Jehowa sago
tunnistusmehheks teie wasto,
Issand ommast pühhast
templist.
3.
Sest wata, Jehowa tulleb
ommast paigast wälja, ja
lähhäb alla, ja tallab körge Ma
paikade peäle:
4.
Ja mäed peawad temma al
ärrasullama, ja orrud peawad
löhki löma, nenda kui
meewahha tulle eest, kui wessi,
mis joa peält mahha wallab.
5.
Keik se sünnib Jakobi
ülleastmisse pärrast, ja Israeli
suggu pattude pärrast; kellel
on sü Jakobi ülleastmissest?
eks Samarial? ja kellel on sü
Juda körge paikade pärrast?
eks Jerusalem~al?
6.
Sepärrast tahhan ma
Samariat kiwwikangruks, mis
wälja peäl, tehja winamäe
istutamisse assemeks, ja
tahhan temma kiwwid
ärralopida orro sisse, ja tehha,
et temma allussed peawad
nähha ollema.