Prohweti Jona Ramat
1922 
tee peält ümberpöörsid: siis
kahhetses Jummal selle kurja
pärrast, mis ta käsknud neile
tehha, ja ei teind sedda mitte.
4.
Peatük.
Jona meel saab nukraks:
Jehowa nomib tedda.
1.
Ja Jona meel olli üpres
wägga pahha se pärrast, ja
temma wihha süttis pöllema.
2.
Ja pallus Jehowat, ja ütles:
Oh Jehowa! eks se olnud
minno sanna, ni kaua kui ma
ommal maal ollin? sepärrast
joudsin ma ärrapöggeneda
Tarsisi: sest ma teädsin, et
sinna olled üks armolinne
Jummal, ja hallastaja, pitka
melega ja rikkas heldussest, ja
kes önnetusse pärrast
kahhetseb.
3.
Ja nüüd, Jehowa! wötta,
pallun ma, mo hinge minnust;
sest parrem on mulle surra, kui
ellada.
4.
Agga Jehowa ütles: Kas sa
hästi teinud, et so wihha
süttind pöllema?
5.
Ja Jona olli linnast
wäljaläinud ja mahhaistunud
päwatousma pole liñna; ja olli
ennesele senna ühhe maia
teinud, ja ellas seäl warjus,
senni kui ta piddi nähha sama,
mis liñnale piddi sündima.
6.
Ja Jehowa Jummal seädis
ühhe Kikajoni-pu, ja se tousis
Jona ülle, et se piddi ollema
temma Pea peäl warjuks, ja
tedda peästma temma päwa
pallawa waewast: ja Jona olli
se kikajoni-pu pärrast üpres
wägga römus.
7.
Agga Jummal satis ühhe
ussi, kui jo hakkas koito
teggema teise päwa hom~iko,
ja se us närris kikajoni-pu, et
se ärrakuiwis.
8.
Ja se sündis, kui pääw sai
tousnud, siis satis Jummal
hom~iko tule lehke, ja pääw
hakkas Jona pähhä kinni, et ta
piddi minnestama ärra; siis
pallus ta ennesele surma, ja
ütles: Parrem on mulle surra,
kui ellada.
9.
Siis ütles Jummal Jona
wasto: Kas sa hästi teed, et so
wihha süttind pöllema se
kikajoni-pu pärrast? ja temma
ütles: Jah, hästi kül on mo
wihha süttind pöllema surmani.
10.
Ja Jehowa ütles: Sinna