Prohweti Sewanja Ramat.
1947 
kes üllejäwad mo rahwa seast,
need peawad neid ärrarisuma,
kes mo Israeli suggust
jällejänud, need peawad neid
pärrima.
10.
Se saab neile nende
körkusse eest, et nemmad on
laimand, ja surustanud
wäggede Jehowa rahwa wasto.
11.
Jehowa tulleb neile karta,
sest temma teeb keik selle Ma
jummalad wäetimaks; siis
peawad nemmad tedda
kummardama iggamees
ommast paigast, keik
pagganatte sared.
12.
Ka teie Mora-mehhed! teid
ennast peab mo moögaga
mahhalödama.
13.
Ja ta sirrutab omma kät
wälja wasto pohja, ja hukkab
Assurit ärra, ja teeb Ninewe
laggedaks, poudseks maaks,
kui körb on.
14.
Ja seäl kesk paikas
peawad maggama karjad,
keiksugguste ellajatte hulgad; ni
hästi Kaati-linnud kui sured
silid wötwad öse jäda temma
nuppude peäle: heäl laulab
aknas; paljaks tehtud kohhad
on läwwede peäl, sest ta on
need woodrid seedri-puust
peält ärrakiskunud.
15.
Se on se römus lin, mis
ellas holeto, mis ommas
süddames mötles: Minna ollen
se, ja ei ükski mu; kuida on ta
laggedaks sanud, ühheks
paigaks, kus ellajad maas
seisawad; iggaüks, kes temmast
mödalähhäb, willistab, ja näitab
omma käega imme pärrast.
3.
Peatük.
Sannakuulmatta Judid sawad
hukka: nende suggu pörab
wiimsel aial Kristusse pole.
1.
Hädda sellele, kes hirmo
sanud, ja jälle lunnastud, selle
liñnale, kes teisi waewab.
2.
Temma ep olle sanna
kuulnud, ei ta olle öppetust
wötnud: ei ta olle Jehowa
peäle lootnud, omma Jummala
jure ei olle ta mitte liggi
tulnud.
3.
Temma würstid temma sees
on kui möirajad loukoerad:
temma kohtomoistjad on kui
hundid öhto aial, need ei närri
konta hom~ikoni.
4.
Temma prohwetid on
wallatumad, ja pettised