Prohweti Sakaria Ramat.
1968 
liggimesse kätte, ja omma
kunninga kätte, ja need wotwad
sedda maad ärrapeksta, ja ma
ei tahha neid mitte nende
käest ärrapeästa.
7.
Ja minna hoidsin need
tappa-lambad kui karjane, teie
pärrast, oh willetsad lambad! ja
ma wötsin ennesele kaks keppi,
ühhe nimmetassin minna
lahkeks, ja teise nimmetasin
ma wallusaks; ja nenda hoidsin
ma lambad.
8.
Ja ma kautasin kolm karjast
ärra ühhel kuul, sest mo hing
tüddis ärra nende pärrast, ja
ma ollin ka weider olnud
nende melest.
9.
Ja ma ütlesin: Ei ma tahha
neid mitte kui karjane hoida:
mis surreb, se surrego; ja mis
ärrakautakse, sago ärrakautud,
ja mis üllejäwad, need sögo
teine teise lihha.
10.
Ja ma wötsin omma keppi,
mis lahke, ja raiusin sedda
katki, et ma piddin omma
seädust tühjaks teggema, mis
ma keige rahwaga ollen teinud.
11.
Ja sedda tehti tühjaks
selsammal päwal; ja nenda
tundsid need willetsad lambad,
kes minno pole hoidsid, et se
olli Jehowa sanna.
12.
Ja ma ütlesin nende wasto:
Kui se teie melest hea on, siis
andke minno palka; agga kui
mitte, siis laske seista: ja
nemmad wagisid mo palka,
kolmküm~end höbbesekli.
13.
Ja Jehowa ütles mo wasto:
Wiska sedda pottiseppa kätte.
Wii sedda kallist hinda, mis
mind neist ni kallist on
arwatud, ja ma wötsin
kolmkümmend höbbe-sekli, ja
wiskasin neid Jehowa kotta
pottiseppale.
14.
Ja ma raiusin omma teise
keppi katki, mis wallus, et ma
piddin tühjaks teggema sedda
wenna-söbrust Juda wahhel ja
Israeli wahhel.
15.
Ja Jehowa ütles mo wasto:
Et wötta weel ennesele ühhe
meletuma karjatse riistad.
16.
Sest wata, minna tahhan
sellesinnatse Ma peäle üht
karjast sata, ei se lähhä
katsma, mis on ärrakautud, ei
se otsi, mis noor on, ei se
parranda, mis hawatud, ei se
toeta, mis jo on kui seismas;
agga ta wöttab selle lihhawa
lihha süa, ja nende sörrad
löhki kiskuda.