Prohweti Sakaria Ramat.
1969 
17.
Hädda selle tühja
karjatsele, kes lambad
mahhajättab! moök tulleb
tem~a käewarre peäle, ja
temma parrema silma peäle;
temma kässiwars peab koggone
ärrakuiwama, ja temma parrem
silm peab koggone tüntsiks
minnema.
12.
Peatük.
Mis tullewal aial Juda-rahwaga
peab sündima.
1.
Jehowa raske
ennekulutamisse sanna Israeli
pärrast: Jehowa ütleb, kes
taewad laiale wännitab, ja
maad kindlaste raiab, ja
walmistab innimesse waimo
temma sees:
2.
Wata, miña teen
Jerusalemma karrikaks, mis
teeb waruma keik rahwast, mis
ümberkaudo on, ja ka Juda
peäle pannakse, et ta peab
Jerusalemma wasto ollema,
sedda kinni pannemas.
3.
Ja sel päwal peab sündima:
ma tahhan Jerusalemma
raskeks kiwwiks tehha keige
rahwale; keik, kes sedda
tahtwad ärrakanda, peawad
sest kriipsusid kül sama: sest
keik ma-ilma pagganad peawad
sama koggutud tem~a wasto.
4.
Sel päwal, ütleb Jehowa,
tahhan ma keik hobbosed
kohtumissega nuhhelda, ja
neid, kes nende selgas
söitwad, hullo melega: ja Juda
koia ülle tahhan ma ommad
silmad lahti tehha, agga keik
rahwa hobbosed tahhan ma
söggedussega nuhhelda.
5.
Ja iggaüks Juda würstidest
wöttab möttelda ommas
süddames: Jerusalemma
rahwas on mulle rammuks,
wäggede Jehowa omma
Jummala sees.
6.
Sel päwal tahhan ma Juda
würstid tehha kui tulle-leed
pude sekka, ja kui tullised
törwaksed wihkude sekka, ja
nemmad peawad parremal ja
pahhemal polel ärralöppetama
keik rahwast ümberringi, ja
Jerusalem~as peab weel
rahwas ollema ellamas omma
assemel Jerusalemmas.
7.
Ja Jehowa tahhab esmalt
Juda telgid ärrapeästa,
sepärrast et Taweti koia illo ja
Jerusalem~a rahwa illo ei pea