Apostli Jakobusse Ramat Keige usklikkude heaks kirjotud.
2549 
ja söge köht täis; agga teie ei
anna neile mitte ihho tarwidust,
mis sest kasso?
17.
Nenda ka usk, kui temmal
ei olle teggusid, on
isseenneses surnud.
18.
Agga monni woiks öölda:
Sul on usk, ja mul on teud:
näita mulle omma usko ennese
teggudega, siis tahhan ka
minna omma usko sulle
näidata omma teggudega.
19.
Sa ussud, et Jummal on
üks ainus: sa teed hästi; kurjad
waimud uskwad ka, ja
wärrisewad.
20.
Agga tahhad sa teäda, oh
tühhine innimenne! et su usk
ilma teggusitta on surnud.
21.
Eks Abraam meie issa ei
olle öigeks moistetud
teggudest, kui ta om~a poia
Isaaki altari peäle ohwriks wiis.
22.
Nenda nääd sa, et usk
temma teggudele on abbiks
olnud, ja teggudest on usk
täieks sanud.
23.
Ja se kirri on töeks sanud,
mis ütleb: Abraam on
Jummalat usknud, ja se on
tem~ale öigusseks arwatud, ja
temma on Jummala söbraks ¤
hütud.
24.
Nüüd näte teie, et
innimenne teggudest öigeks
moistetakse, ja mitte ükspäinis
ussust.
25.
Ja nendasammoti ka Raab
se hoor, eks temma ei olle
teggudest öigeks moistetud?
kui ta need Kässud
wastowottis, ja satis neid teist
teed wälja.
26.
Sest otsekui ihho ilma
waimota on surnud, nenda on
ka usk ilma teggusitta surnud.
3.
Peatük.
Innimesse kele head ja kurjad
wisid.
1.
Mo wennad, ärge sage mitte
paljo öppetajaks, et teie teate,
et meie suremat nuhtlust
peame sama.
2.
Sest meie eksime keik paljo:
kui kegi könnes ei eksi, se on
üks täis mees, ja woib ka keik
se ihho tallitseda.
3.
Wata, meie panneme waljad
hooste suhho, et nemmad
meie sanna peawad kuulma, ja
kallame ümber keik nende
ihho.
4.
Wata, ka need laewad, mis