Wies Mosesse Ramat
489 
weistest ja pima puddolojustest,
tallede ja Pasana-ma järade ja
sikkade raswaga, nissoga, mis
ni hea kui raswased nerud; ja
sa jöid wina-marja werd, mis
selge.
15.
Ja kui jesurun lihhawaks
sai, löi ta takka ülles: sa olled
lihhawaks, paksuks ja täis
raswa sanud; ja ta jättis
Jummalat mahha, kes tedda
teinud, ta teotas omma
önnistusse kaljo ärra.
16.
Ja teggi woöraste
jummalatte läbbi, et ta pühha
wihhaga wihhastas, omma
hirmsa teggudega ärritasid
nemmad tedda.
17.
Nem~ad wisid ohwrid kurja
waimudele, ei mitte Jum~alale;
neile jum~alile, kedda nem~ad
ei tunnud, neile, kes ued ollid,
mis hilja töstetud, kelle pärrast
teie wannematte peäle jällestus
ei tulnud.
18.
Sa olled melest
mahhajätnud sedda kaljo, mis
sind sünnitanud, ja olled
Jum~alat, kellest sa waewaga
sündinud, ärraunnustanud.
19.
Kui Jehowa sedda näggi,
siis laitis ta neid, et ta meel
olli pahha ta poegade ja ta
tüttarte pärrast.
20.
Ja ta ütles: Ma tahhan
om~a palle nende eest warjule
panna ja nähha, mis pölli
wimaks nende kätte tulleb: sest
nemmad on üks wägga pörane
suggu, lapsed, kelle sees polle
tössidust.
21.
Nemmad tewad, et ma
pühha wihhaga wihhastan se
läbbi, mis ei olle jummal,
nemmad ärritawad mind omma
tühja teggudega: ja minna
tahhan neid sata wihhastada
se läbbi, mis ei olle rahwas,
ühhe jölleda rahwa läbbi
tahhan ma neid ärritada.
22.
Sest tulli on sütud pöllema
mo wihha sees, ja pölleb keige
allama hauani, ja löppetab
maad ja ta wilja ärra, ja
pölletab ärra mäggede allused,
kui tulleleek.
23.
Ma tahhan paljo kurja
nende peäle kogguda, om~ad
noled keik tahhan ma nende
peäle lasta.
24.
Nälg peab neid ärrawötma,
ja nemmad peawad willi ja
kibbeda surma töwwe roaks
sama, ja ma tahhan metsaliste
hambad nende peäle sata salla
maddude wihhaga, mis pörmus.