Essimenne Mosesse Ramat
103 
ütles meie wasto: Sest tahhan
ma tunda, kas teie öiged ollete;
jätke üks ommast wendadest mo
jure, ja wötke wilja se nälja
pärrast, mis teie maiades, ja
minge ärra.
34.
Ja toge omma norem wend
seie minno jure, et ma teäda
saan, et teie ei olle mitte
sallajad Ma kulajad, waid et teie
öiged ollete: siis tahhan ma teie
wenna teile anda, ja teie woite
siin maal kaupelda.
35.
Ja se sündis, kui nemmad
ommad kottid tühhendasid, wata
siis olli iggaühhe rahha kukkur
temma kottis, ja nemmad näggid
omma rahha kukrud, nemmad ja
nende issa, ja kartsid.
36.
Ja nende issa Jakob ütles
nende wasto: Teie tete mind
lapsist lahti: Josep ei olle
ennam ja Simeon ei olle ennam
ollemas, ja Penjaminit tahhate
teie ka ärrawötta? keik se tulleb
mo peäle.
37.
Ja Ruben räkis omma issa
wasto ja ütles: Surreta kaks mo
poegadest, kui ma tedda so jure
ei to; anna tedda minno kätte,
ja minna toon tedda so jure
taggasi.
38.
Ja ta ütles: Mo poeg ei pea
mitte teiega allaminnema: sest
temma wend on surnud ja
temma on üksipäinis ülle jänud;
kui temmale äppardus juhtub
seäl tee peäl, mis teie käite, siis
sadate teie mo hallid juuksed
murrega hauda.
43.
Peatük.
Josepi wendade teine teekond
Egiptusse male.
1.
Ja nälg olli kange seäl maal.
2.
Ja se sündis, kui nemmad se
wilja said ärrasönud, mis
nemmad Egiptussest ollid tonud,
et nende issa nende wasto
ütles: Minge jälle meile pissut
leiba ostma.
3.
Ja Juda räkis temma wasto
ja ütles: Se mees kinnitas meile
wägga ja ütles: Teie ei pea mo
silmi mitte nähha sama, kui teie
wend ei olle teiega.
4.
Kui sa meie wenna meiega
läkkitad, siis tahhame meie
allaminna ja sulle leiba osta.
5.
Agga kui sa tedda ei tahha
läkkitada, siis ei lähhä meie
mitte alla: sest se mees ütles