Essimenne Mosesse Ramat
104 
meie wasto: Teie ei pea mo
silmi mitte nähha sama, kui teie
wend ei olle teiega.
6.
Ja Israel ütles: Mikspärrast
ollete teie sedda kurja mulle
teinud, et teie selle mehhele
teäda andsite, et teil weel üks
wend olli?
7.
Siis ütlesid nemmad: Se mees
küssis wägga meie ja meie
suggulaste seltsi järrele ja ütles:
Kas teie issa alles ellab? ons
teilweel üks wend? ja meie
andsime temmale teäta sedda
möda kui ööldud: kas meie siis
otse teädsime, et ta piddi
ütlema: Toge omma wend seie
alla?
8.
Ja Juda ütles omma issa
Israeli wasto: Anna se pois
minnoga, siis wöttame kätte ja
lähhäme ärra, et meie jäme
ellama ja ärra ei surre, ei meie
egga meie wäetimad lapsed.
9.
Minna ollen temma eest käe-
mees, minno käest pead sa
tedda küssima; kui ma tedda so
kätte ei to ja tedda so silma
ette ei sada seisma: siis olgo
ma iggapääw so ees sü-allune.
10.
Sest kui meie ei olleks
wiwinud, siis olleksime jo
kakskord taggasi sanud.
11.
Ja Israel nende issa ütles
nende wasto: Kui se nüüd nenda
on, siis tehke sedda: wötke selle
Ma keige parremast wiljast
omma kottide sisse ja wige selle
mehhele melehead siñna, pissut
kallist waiko ja pissut met, kallist
rohto ja mirrid, kallid pehklaid ja
mandlid.
12.
Ja wötke kahhewörra rahha
enneste kätte, ja se rahha mis
teie kottide suus on taggasi
sanud, wötke jälle omma kätte;
ehk se leeb koggematta
sündinud.
13.
Ja wötke ka omma wend ja
wötke kätte, minge jälle se
mehhe jure.
14.
Ja se keigewäggewam
Jummal andko teile hallastust se
mehhe käest, et ta lasseks teie
teise wenna ja Penjaminit teiega
ärratulla; agga minna saan
lastest lahti, nenda kui ma ollen
lahti sanud.
15.
Ja need mehhed wötsid
sedda melehead, ja kahhewörra
rahha wötsid nemmad omma
kätte ja Penjaminit, ja wötsid
kätte ja läksid alla Egiptusse-
male ja seisid Josepi ees.