Neemia Ramat
1091 
süddames nou piddada, ja
riidlesin suurtsuggu rahwaga ja
üllemattega, ja ütlesin neile:
Kas teie wöttate kasso teine
teise käest? ja ma seädsin
nende wasto sure koggodusse.
8.
Ja ütlesin neile: Meie olleme
ommad wennad need Judid,
mis pagganatte kätte ollid
ärramüdud, lunnastand, nenda
kui meil joud olli; ja teie
tahhate ka ommad wennad
ärramüa? kas nem~ad peawad
eñast meie kätte ärramüma?
agga nem~ad jäid wait ja ei
leidnud wastust.
9.
Ja ma ütlesin: Se ep olle
mitte hea assi, mis teie tete;
eks teie piddand meie
Jummala kartusses käima, meie
waenlaste nende pagganatte
laimamisse pärrast?
10.
Kas olleme minna, mo
wennad ja mo sullased neile
kasso peäle annud rahha ja
wilja? et jätkem se kasso
mahha.
11.
Andke, pallun ma, neile
weel tänna taggasi nende
pöllud, nende winamäed, nende
öllipu-aiad ja nende koiad, ja
ka saandes ossa sest rahhast
ja wiljast, sest wärskest winast
ja öllist, mis teie ollete neile
kasso peäle annud.
12.
Siis ütlesid nemmad: Meie
tahhame taggasi anda, ja meie
ei tahha nende käest ühtegi
küssida; meie tahhame tehha,
nenda kui sa ütled: Agga ma
hüüdsin preestrid ja pannin
neid wanduma, et nemmad
sedda sanna möda piddid
teggema.
13.
Ma puistasin ka omma kue
ölma ja ütlesin: Nenda puistago
Jummal iggaühhe, kes ei wötta
sedda sanna kindlaste piddada,
temma koiast ja temma
werrewaewast ärra, ja nenda
jägo ta ärrapuistatud ja
tühjaks; ja keik se koggodus
ütles: Amen! ja kiitsid Jehowat,
ja rahwas teggi se sanna
järrele.
14.
Ka sest päwast, kui mind
kästi Juda-ma ülle wallitseja
olla, sest kahhekümnemast
aastast teisest aastast sadik
neljatkümmend kunninga
Artasasta aial, se tulleb
kaksteistküm~end aastat, ei
olle minna egga mo wennad
Mawallitseja mona sönud.
15.
Agga need endised
Mawallitsejad, kes enne mind