Laulo-Ramat
1275 
mo rammo löppeb.
10.
Sest mo waenlased räkiwad
mind, ja kes mo hinge
wahhiwad, need piddawad nou
ühhes,
11.
Ütteldes: Jummal on tedda
mahhajätnud, aiage takka ja
wötke tedda kinni, sest sedda
ei olle mitte, kes ärrapeästab.
12.
Oh Jummal! ärra olle
kaugel minnust ärra; mo
Jummal tötta mulle appi!
13.
Sago nemmad häbbisse ja
ärralöppetud, kes mo hinge
wastased on, sago need
laimamissega ja teotussega
kaetud, kes mo önnetust
otsiwad.
14.
Agga minna tahhan allati
lota, ja keige so kitusse jure
weel lissada.
15.
Mo su peab so öigust
juttustama, ja so öñistust
iggapä: sest nende arro ei tea
ma mitte.
16.
Ma tahhan tulla ISsand
Jehowa sures wäes; ma tahhan
so öigust, sinno üksi mele
tulletada.
17.
Jummal! sa olled mind
norelt öppetanud, ja siit sadik
ollen ma siño immeasjad
kulutanud.
18.
Sepärrast ärra jätta mind
ka mitte mahha, oh Jummal!
kui ma wannaks ja halliks
lähhän, kunni ma selle pölwe-
rahwale so käewarre kulutan, ja
so wägge keikile, kes ilmale
tullewad.
19.
Sest so öigus on körgeks
sanud, oh Jummal! kes sa
sured asjad teed; Jummal! kes
on kui sinna?
20.
Kes sa mind olled lasnud
paljo ahhastust ja önnetust
nähha: te mind jälle ellawaks
ja tomba mind jälle Ma
süggawussest ülles.
21.
Kaswata mo surust, ja
tröösti mind keikipiddi.
22.
Minna tahhan sind ka
nablimängiga tännada so töe
eest: mo Jum~al! ma tahhan
sind kites laulda kanle peäl, oh
pühha Israeli luñastaja !
23.
Mo uled peawad öiskama,
kui ma sind kites laulan, ja
miño hing, mis sa olled
luñastand.
24.
Mo keel peab ka iggapääw
so öigussest könnelema, kui
need sawad häbbenend, kui
need sawad häbbisse sanud,
kes mo önnetust otsisid.