Laulo-Ramat
1338 
heldusse järrele, ja öppeta
mind om~ad seädmissed.
125.
Minna ollen so sullane,
anna mulle moistust, et ma
tunnen so tunnistussed.
126.
Aeg on, et Jehowa öigust
teeb: nem~ad on tühjaks
teinud sinno kässo-öppetust.
127.
Sepärrast armastan miña
so kässud ennam, kui kulda ja
selgemat kulda.
128.
Sepärrast arwan ma keik
so käskmissed keikipiddi
öigeks; ma wihkan keik
walskusse teeraad.
129.
So tunnistussed on
immelikkud, sepärrast peab
neid minno hing.
130.
Kui so sanna ilmub, siis
ta walgustab, ja annab
moistust neile, kes kohtlased
on.
131.
Ma teen omma suud
laiale lahti ja ahmin so järrele ;
sest ma iggatsen so käskude
järrele.
132.
Wata minno pole, ja olle
mulle armolinne, nenda kui
kohhus on nende wasto, kes
so nimme armastawad.
133.
Kinnita mo sammud
omma sanna sees, ja ärra
lasse ühtege nurjatumat wisi
mo ülle melewalda sada.
134.
Luñasta mind selle
innimesse käest, kes liga teeb,
siis tahhan ma so käskmissed
hoida.
135.
Walgusta omma palle
omma sullase peäle, ja öppeta
mind ommad seädmissed.
136.
Wee-soned jooksewad
möda mo silmi, sepärrast et
nem~ad ei hoia so
kässoöppetust.
137.
Sinna olled öige, Jehowa!
ja so nuhtlussed on öiged.
138.
Sa olled käsko annud
omma tunnistuste öigusse ja
tössidusse pärrast kowwaste.
139.
Mo öige wihha on mind
ärralöppetand, et mo
waenlased so sannad on
ärraunnustanud.
140.
So sanna on wägga
selgeks sullatud, ja so sullane
armastab sedda.
141.
Ma ollen alw ja ei mikski
pandud; siiski ei unnusta minna
so käskmissi mitte ärra.
142.
So öigus on öigus
iggaweste, ja sinno kässo-
öppetus on tödde.
143.
Kitsikus ja ahhastus on
mo kätte tulnud; agga so
kässud jahhutawad mind.