Laulo-Ramat
1339 
144.
So tunnistuste öigus jääb
iggaweste; anna mulle moistust,
et ma ellan.
145.
Ma hüan keigest
süddamest, kosta mulle,
Jehowa! ma tahhan so
seädmissed piddada.
146.
Ma hüan so pole, peästa
mind, et ma so tunnistussed
hoian.
147.
Ma jouan enne puhte, ja
kissendan; sinno sanna otan
minna.
148.
Mo silmad jouawad enne
kui wahhikorrad, et ma so
sanna järrelemötlen.
149.
Kule mo heält om~a
heldusse pärrast: Jehowa! te
mind ellawaks omma
kohtoseädusse järrele.
150.
Mo liggi tullewad need,
kes wägga pahha tööd
takkaaiawad: nemmad on
kaugel so kässo-öppetussest
ärra.
151.
Sinna olled liggi, Jehowa!
ja keik so kässud on tödde.
152.
Wannast tean ma jo sinno
tunnistussist, et sa neid
iggaweste olled kinnitand.
153.
Wata mo willetsust, ja
kissu mind sest wälja, sest ma
ei uñusta mitte so kässo-
öppetust.
154.
Selleta mo rioasjad ärra,
ja lunnasta mind: te mind
ellawaks omma sanna järrele.
155.
Öäladest on se önnistus
kaugel ärra, sest nemmad ei
holi so seädmissist.
156.
So hallastus on suur,
Jehowa! te mind ellawaks
omma kohtoseäduste järrele.
157.
Need on paljo, kes mind
takkakiusawad ja mo
waenlased on; agga minna ei
kalla ärra so tunnistussist.
158.
Ma nään teid, kes pettust
tewad, ja mul on tüddimus, et
nem~ad so sanna ep olle
hoidnud.
159.
Wata, et ma so
käskmissed armastan; Jehowa!
te mind ellawaks omma
heldusse pärrast.
160.
So saña hakkatus on
tödde, ja keik so öigusse
kohhus jääb iggaweste.
161.
Würstid kiusawad mind
takka ilmaasjatta; agga mo
südda tunneb hirmo so sanna
eest.
162.
Ma ollen römus so sanna
pärrast kui se, kes paljo saki
leiab.
163.
Ma wihkan walskust, ja se