Laulo-Ramat
1355 
ärranörkend mo sees, siis
tunned sa mo jäljed ärra; se
teeraa peäl, kus ma käin, seña
on mulle köied sallaja pandud.
5.
Wata parrama pole ja katsu,
et mulle ep olle sedda, kes
mind tuñeb; pelgo paik on mo
eest ärrakaddunud, ükski ei
holi mo hingest.
6.
Ma kissendan siño pole,
Jehowa! ma ütlen: Sa olled
warjopaik, mo ossa ellawatte
maal.
7.
Pañe tähhele mo
kissendamist, sest ma ollen
wägga alwaks sanud; peästa
mind ärra nende käest, kes
mind takkaaiawad, sest
nemmad on wäggewamad
mind.
8.
Sada mo hinge wangitornist
wälja, et ma so nim~e au woin
üllestuñistada; kes öiged on,
piirwad mo ümber, kui siña
mulle saad head teinud.
143.
Laul.
Taweti pattustpöörmisse palwe,
ta otsib abbi ja ohto.
1.
Taweti laul. Jehowa! kule mo
palwe, wötta kuulda mo
allandlikkud pallumissed: omma
tössidusse pärrast kosta mulle,
ja omma öigusse pärrast.
2.
Ja ärra minne mitte
kohtusse omma sullasega, sest
ükski ellus innimenne ep olle
öige sinno palle ees.
3.
Sest waenlane aiab mo
hinge tagga, ta röhhub mo ello
mahha, ta panneb mind istuma
pimmedussesse kui need, kes
ammogi surnud.
4.
Ja mo waim nörgeb ärra mo
sees, ja mo südda ehmatab
wägga ärra miño sees.
5.
Ma tulletan omma mele
need päwad, mis wannast, ma
mötlen järrele keik so
teggemist, ma könnelen so
kätte tööst.
6.
Ma lautan ommad käed
laiale so peäle, mo hing
himmustab so järrele kui Ma,
mis märga tahhab, Sela.
7.
Kule mind pea, Jehowa! mo
waim löppeb ärra; ärra pañe
om~a pallet mitte mo eest
warjule, et ma mitte ei sa
nende sarnatseks, kes hauda
allalähhäwad.
8.
Anna mulle aegsaste kuulda
omma heldust, sest et ma
sinno peäle lodan; anna mulle