Laulo-Ramat
1356 
teäda sedda teed, mis ma
pean käima, sest mo hing
himmustab wägga so järrele.
9.
Peästa mind Jehowa! mo
waenlastest, sinnule rägin ma
sallaja omma hädda.
10.
Öppeta mind teggema
om~a mele pärrast, sest sa
olled mo Jum~al; sinno hea
Waim, se juhhatago mind
tassase tee peäle.
11.
Jehowa! te mind ellawaks
omma nimme pärrast, sada
wälja mo hinge kitsikussest,
omma öigusse pärrast.
12.
Ja kauta mo waenlased
omma heldusse pärrast, ja
hukka ärra keik, kes mo
hingele kitsast tewad, sest
minna ollen so sullane.
144.
Laul.
Jehowa on üllem abbi;
rummalad noudwad tühjad
asjad.
1.
Taweti laul. Kidetud olgo
Jehowa mo kaljo, kes öppetab
mo käed söddima, ja mo
sörmed taplema.
2.
Tem~a on miño heldus ja
mo tuggew lin, mo körge
warjopaik, ja mo ärrapeästjaks
on Temma mulle; minno kilp, ja
tem~a jure ollen ma kippunud;
minno kilp, ja tem~a jure ollen
ma kippunud, ta heidab mo
rahwast mo alla.
3.
Oh Jehowa! mis on
innimenne, et sa tedda wöttad
tunda? mis on waese
innimesse laps, et sa temma
eest hoolt kañnad?
4.
Innimenne on tühja asja
sarnane, temma päwad lähwad
möda kui warri.
5.
Oh Jehowa! käna ommad
taewad, ja tulle mahha; putu
mäggede külge, et nemmad
suitsewad.
6.
Lö walko, ja pilla neid laiale;
läkkita ommad noled, ja
hirmuta neid.
7.
Läkkita om~ad käed üllewelt,
sada ja peästa mind ärra
surest weest, woöra Ma laste
käest.
8.
Kelle su tühja rägib, ja
nende parrem kässi on parrem
kässi, mis walskust teeb.
9.
Ma laulan sulle, Jum~al! uut
laulo, ma laulan sind kites
kümne-keelse nablimängiga.
10.
Sa añad abbi kuñingattele,
kes sa om~a sullast Tawetit