Salomoni Kogguja Ramat
1441 
2.
Mo armoke läks alla omma
rohho-aeda kalli rohho penarte
jure, ennast söötma rohho-
aedade sees, ja lillikessi
kogguma.
3.
Minna ollen omma
armokesse pärralt, ja mo
armoke on minno pärralt, kes
ennast södab lillikeste seas.
4.
Sinna olled illus mo
söbroke, kui Tirtsa lin, löbbus
kui Jerusalem, hirmus kui
wäehulgad lippudega.
5.
Pöra ommad silmad mo
peält ärra, sest nemmad
kihhutawad mind wägga: sinno
juukse- karwad on kui kitste
karri, kes warra hom~iko
Kileadi mäelt mahhalähhäwad
joma.
6.
So hambad on kui emma-
lam~aste karri, mis
pessemissest tullewad, kes keik
kaksikkud kandwad, ja ei olle
ükski nende seast ilma
sugguta.
7.
So silma-taggused on kui
löhki leikatud kranati-oun so
juuste wahhel.
8.
Kuuskümmend on neid
kunninga-emmandaid, ja
kahheksakümmend neid
liignaesi, ja need neitsid on
ilmaarwamatta.
9.
Üks on minno tuike, mo
täieste wagga, temma on se
ainus omma emmale; ta on
selge selle melest, kes tedda
ilmale tonud: tütred näwad
tedda ja kiitwad tedda önsaks,
kunninga-emmandad ja
liignaesed näwad, ja kiitwad
tedda ka, ja ütlewad:
10.
Kes on se, kes wälja nääb
kui koit, illus kui ku, selge kui
päike, hirmus kui wäehulgad
lippudega.
11.
Ma läksin alla pähkle aeda,
haljad orro rohhud waatma, ja
waatma, kas winapu pakkatand,
kas kranati-pu öitsend.
12.
Armoke ütles: Ei ma
teädnud, kuida minno hing
mind pannud töllaks mo
heamelelisse rahwale.
7.
Peatük.
Peigmehhe ja pruudi
armastusse könne issikeskes.
1.
Tulle jälle, tulle jälle, oh
Sulamit! tulle jälle, tulle jälle, et
same sind römoga nähha. Mis
tahhate teie Sulammitist
nähha? ta on kui kaks leri