Prohweti Jesaia Ramat
1499 
32.
Peatük.
Kallis ennekulutaminne
Kristusse kunningrigist.
1.
Wata, üks kunningas peab
wallitsema öigusses, ja würstid
peawad würsti wisil wallitsema,
nenda kui kohhus on.
2.
Ja se Mees peab ollema kui
reddopaik tule eest, ja kui
warjopaik raske sao eest, kui
wee soned poudses paikas, kui
sure kaljo warri seäl maal, mis
märga tahhab.
3.
Ja näggiatte silmad ei wata
ennese ümber, ja kuuljatte
körwad pannewad tähhele.
4.
Ja nende südda, kes
äkkilissed, peab öppima töt
tundma, ja nende äkkitajatte
keel peab ussin ollema,
selgeste räkima.
5.
Jölledat ei pea ennam
heamelelisseks hütama, ja kes
sitke on ei pea ööldama helde
ollewad.
6.
Sest jölle rägib jölledust, ja
temma südda wöttab nurjatuma
tö ette, et ta teeb sallalikko
tööd, ja rägib Jehowa wasto
eksitust; et ta selle hinge
tühjaks jättab, kel nälg on, ja
teeb, et jomaaeg sellel pudub,
kel janno on.
7.
Ja sitke innimesse nou
riistad on kurjad; temma peab
wägga kurjad nouud, et ta
woiks häddalissed walle-
könnettega ärrarikkuda, ka siis,
kui waene rägib, mis kohhus
on.
8.
Agga heamelelinne peab
heamelelissed nouud, ja temma
peab heamelelissest noust
kinni.
9.
Oh teie holetumad naesed
touske ülles! kuulge mo heält;
oh teie julged tütred pöörge
körwad mo könne pole!
10.
Ühhe aasta ja mitme päwa
pärrast peate teie julged
wärrisema, sest et winamarja
leikusse aeg on otsa sanud:
koggumisse aeg ei tulle mitte.
11.
Wabbisege teie holetumad,
wärrisege teie julged! iggaüks
heitko rided seljast ärra, tehko
ennast allasti, ja pango wö
wöle.
12.
Nemmad löwad rindade
wasto omma parrematte
pöldude pärrast, wiljalisse
winapu pärrast.
13.
Minno rahwa peäl touswad
ohhakad ja kibbowitsad; kül ka