Prohweti Jesaia Ramat
1500 
keige lust-hoonte peäl röömsa
liñna sees.
14.
Sest se suur kodda on
mahhajäetud, liñna mürrin on
mahhajänud; se mäekink ja
wahhitorn peawad maas ollema
kobaste jures iggaweste, mets-
eeslide lustiks ja karjade
karjamaaks,
15.
Kunni waimo meie peäle
wallatakse üllewelt; siis saab
körb wilja-maaks sama, ja wilja-
ma metsaks petama.
16.
Siis peab kohhus körbes
ellama, ja öigus wilja-ma peäl
asset sama.
17.
Ja öigusse tö peab rahho
ollema, ja öigusse assi
rahholinne ello ja julgus
iggaweste;
18.
Ja mo rahwas peab ellama
rahho elloassemes, ja sure
julgusse maiade sees ja
rahholissis hingamisse paikus.
19.
Sest rahhet sajab, kui mets
mahhatulleb, ja lin wägga
allandakse.
20.
Wägga önsad ollete teie,
kes külwate keige wee äre, kes
teie sadate härja ja eesli jalla
siñna minnema.
33.
Peatük.
Walle-usk sadab hukka: öige
usso woimus Kristusses.
1.
Hädda sulle, oh ärraraiskuja!
ja sind ei olle ärraraisatud, ja
kes pettust teeb, kellele teised
ei olle pettust teinud! kui sa
olled woimust wotnud
ärraraiskades, siis peab sind
ärraraisatama: kui sinno
petminne saab otsa sanud, siis
peawad nemmad sinno wasto
pettust teggema.
2.
Jehowa! olle meile
armolinne, sind otame meie;
olle nende kässiwars igga
hom~iko, ka meie abbi sel aial,
kui kitsas kä on.
3.
Sure hulga heäle eest
pöggenewad rahwas; kui sa
ennast körgeks näidad, siis
sawad pagganad ärrapillatud.
4.
Ja teie risutud asjo peab
ärrawoetama, otsego asili-
linnud keik paljaks aiawad;
otsego rohhotirtsud siñna ja
tenna kargawad, nenda
kargawad nemmad seäl siñna
ja tenna.
5.
Jehowa on körge, sest ta
ellab körges; temma täidab