Prohweti Jesaia Ramat
1538 
ärrasöma kui willa; agga minno
öigus jääb iggaweste, ja mo
önnistus pölwest pölweni.
9.
Ärka ülles, ärka ülles, ehhita
ennast tuggewussega, oh
Jehowa kässiwars! ärka ülles
kui ennemuiste wanna pölwe-
rahwa aial: eks sinna ei olle
se, kes Egiptusse torredust
mahharaiunud, kes lendwa
maule on wallo teinud?
10.
Eks sinna ei olle se, kes
merd ja sure süggawusse wet
on tahhedaks teinud? kes
süggawad merre hauad teinud
teeks, et need, kes
ärralunnastud, piddid läbbi
käima.
11.
Nenda peawad Jehowa
lunnastud taggasi tullema, ja
Sioni minnema öiskades, ja
iggawenne rööm nende Pea
peäl: nemmad sawad lusti ja
römo kätte, kurbdus ja
öhkaminne pöggenewad ärra.
12.
Minna, minna ollen se, kes
teid trööstib; kes sa olled, et
sa innimessed kardad, kes
surrewad, ja innimesse lapsed,
kes heina sarnatseks sawad?
13.
Ja sa unnustad ärra
Jehowat, kes sind teinud, kes
taewad on laiale wännitanud,
ja maad kindlaste raianud: ja
sa wärrised ikka iggapäwa
ahhastaja tullise wihha pärrast,
kui ta ennast walmistab sind
ärrarikkuma; agga kus on
ahhastaja tulline wihha?
14.
Kes ruttab pitka sammoga
astudes, et ta woiks lahti sada,
ei se pea mitte surrema senna
auko, ja temmal ei pea leiwast
pudo ollema.
15.
Sest minna ollen Jehowa
so Jummal, kes merd likutab,
et temma laened kohhisewad:
wäggede Jehowa on temma
nimmi.
16.
Ja ma ollen ommad
sannad sinno suhho pannud, ja
omma käe warjoga sind
katnud, et ma woin taewad
istutada, ja maad kindlaste
raiada, ja öölda Sioni wasto:
Sa olled mo rahwas.
17.
Ärka ülles, ärka ülles, touse
ülles Jerusalem, kes sa olled
Jehowa käest joonud temma
tullise wihha karrikast ärra, sa
olled ka melepöritusse karrika
pärmi tilgatumaks wälja jonud.
18.
Ükski ei juhhatand tedda
keikist temma lapsist, mis ta
ilmale tonud, ja ükski ei
hakkand temma kätte kinni