Prohweti Jesaia Ramat
1543 
ja waimus kurwastud naese, ja
kui nore naese, kui tedda
ärralükkatakse, ütleb sinno
Jummal.
7.
Ma ollen sind ürrikesse
silmapilkmisse aia mahhajätnud,
ja sure hallastussega tahhan
ma sind kogguda.
8.
Sure wihha tousmisses ollen
ma ommad silmad
silmapilkmisse aia so eest
ärrapetnud; agga iggawesse
heldussetta tahhan ma so
peäle hallastada, ütleb
JEHOWA so Lunnastaja.
9.
Sest se on mul nenda kui
Noa wessi, otse kui ma
wandusin, et Noa wessi mitte
ennam ei piddand ülle Ma
tousma; nenda ollen ma
wandunud, et ma ei tahha
sinno peäle ni wägga wihhane
olla egga sind söitelda.
10.
Sest kül mäed likuwad ärra,
ja mäekingud köikuwad; agga
minno heldus ei pea mitte
sinnust likuma, egga mo rahho
seädus köikuma, ütleb JEHOWA
so hallastaja.
11.
Oh sa willets, kes sa
kangest tulest wintsutud, sa
trööstimatta! wata, minna
tahhan so kiwwid illusaste
seäda, ja sawwiri-kiwwid so
alluseks panna,
12.
Ja tahhan so aknad tehha
kristallist, ja so wärrawad kallist
hiilgawaist kiwwast, ja keik so
raiad armsaist kiwwidest.
13.
Ja keik so lapsed peawad
Jehowast öppetud ollema, ja
so laste rahho peab suur
ollema.
14.
Öigussega peab sind
kinnitadama, olle kaugel ärra
liga tundmast, (sest sa ei pea
mitte kartma) ja ehmatussest,
sest se ei pea so liggi tullema.
15.
Wata, ükski ei pea kui
woöras ellama minno abbi
läbbi ; kes so jures kui woöras
elab, peab sinno seltsi heitma
¤.
16.
Wata, minna olen lonud
seppa, kes sütte tullesse
puhhub, ja omma töle riisto
wäljatoob; ja minna ollen
ärrarikkujat lonud, et ta peab
ärrarikkuma.
17.
Ei ühtege neist riistust, mis
sinno wasto walmistakse, ei
pea mitte korda minnema, ja
sinna pead keik keled, mis
julgewad sinnoga kohtus käia,
hukka moistma. Se on Jehowa
sullaste pärris-ossa, ja nende