Prohweti Jeremia Ramat
1593 
13.
Sest so liñnade arro möda
on sul jummalad, oh Juda! ja
Jerusalemma ulitsatte arro
möda ollete teie altarid
häbbenematta jummalale
pannud, altarid, kus peäl
Paalile suitsetakse.
14.
Ja sinna, ärra pallu mitte
selle rahwa eest, ja ärra tösta
nende pärrast mitte
kissendamist egga palwet; sest
minna ei kule mitte sel aial,
kui nemmad mo pole hüüdwad
omma önnetusse pärrast.
15.
Mis on minno Armokessel
teggemist mo koias, et surem
hulk sedda wägga pahha tööd
teeb, ja saatwad pühha
ohwride lihha sinnust
mödaminnema; kui sinno kurjus
suur on, siis hüppad sa römo
pärrast.
16.
Haljaks öllipuuks, mis illus
olli näggise wilja pärrast, on
Jehowa so nimme hüüdnud:
sure kärrine heältega on ta
tuld temma wasto süütnud
pöllema, ja temma oksad
süakse paljaks.
17.
Ja wäggede Jehowa, kes
sind on istutand, rägib so
wasto önnetust, Israeli suggu ja
Juda suggu kurjusse pärrast,
mis nemmad on teinud enneste
seas, mind ärritades, et
nemmad Paalile suitsetawad.
18.
Ja Jehowa on mulle teäda
annud, ja ma tean sedda: siis
olled sinna mulle näitnud
nende teud.
19.
Ja minna ollin kui tal ehk
härg, mis tappa wiakse, ja ei
teädnud mitte, et nemmad mo
wasto need mötted mötlesid:
Rikkugem puud temma wiljaga,
ja kautagem sedda ello Ma
peält ärra, et temma nimmi ei
tulleta ennam mele.
20.
Agga wäggede Jehowa, kes
öiget kohhut moistab, kes
nerud ja süddame läbbikatsub,
lasse ma nään, et sinna nende
kätte maksad: sest sulle ollen
ma omma rio-asja ilmutand.
21.
Sepärrast ütleb Jehowa
nenda Anatoti meeste wasto,
kes so hinge püawad, ja
ütlewad: Sinna ei pea mitte
prohweti wisil räkima Jehowa
nimmel, et sa ei sa surma
meie käe läbbi;
22.
Sepärrast ütleb wäggede
Jehowa nenda: Wata, ma
tahhan nende kätte nähha,
nored mehhed peawad surrema
moöga läbbi, ja nende poiad ja