Prohweti Jeremia Ramat
1594 
nende tütred peawad nälga
surrema.
23.
Ja ükski ei pea neile
üllejäma, sest ma tahhan
önnetust tua Anatoti meeste
peäle sel aastal, kui nende
kätte näikse.
12.
Peatük.
Jeremia kässib: Jehowa kostab:
öälatte ön kaub pea.
1.
Sinna olled öige, Jehowa!
kui ma tahhaksin sinnoga
waidelda: siiski tahhan ma
öigist nuhtlussist sinnoga
räkida: mikspärrast lähhäb
öälatte te hästi korda, ja keikil,
kes suurt pettust tewad, on
waikne assi?
2.
Sa olled neid istutand,
nemmad on ka juurdunud,
nemmad lähhäwad eddasi,
kandwad peälegi wilja: sinna
olled liggi nende suus, ja
kaugel ärra nende nerudest.
3.
Agga sinna, Jehowa! tunned
mind, nääd mind, ja katsud
läbbi mo süddame, kuida se
on sinno ees: wea neid
wäggise kui lambaid tappa, ja
lahhuta neid ärra tapmisse
päwaks.
4.
Kui kaua peab Ma leinama,
ja igga wälja rohhi
ärrakuiwama? nende kurjusse
pärrast kes seäl ellawad, on
ärralöpnud lojuksed ja linnud;
sest nemmad ütlewad: Temma
ei sa mitte meie wimist luggu
nähha.
5.
Kui sa jallarahwaga josed, ja
nemmad wässitawad sind ärra;
kuida tahhad sa siis hoostega
woido joosta? ja kui sa
rahholissel maal ükspäinis julge
olled, mis sa siis wottad tehha,
kui Jordan touseb?
6.
Sest ka sinno wennad ja so
issa perre, ka need tewad
pettust so wasto, ka need
hüüdwad so tagga: Temma on
küps surmale. Ärra ussu neid
mitte, kui nemmad soga hästi
räkiwad.
7.
Ma ollen omma koia
mahhajätnud, ja omma pärris-
ossa ülleannud: ma ollen
annud, mis mo hingele armas
olli, temma waenlaste kätte.
8.
Mo pärris-ossa on mulle
sanud loukoeraks, mis metsas;
ta on mo wasto heält teinud;
sepärrast wihkan ma tedda.
9.
Kas on mo pärris-ossa