Prohweti Osea Ramat
1851 
mudetud, et se ei jä innimeste
sarnatseks, ja metsalisse
süddat peab temmale antama,
ja seitse aega peawad temma
ülle mödasama.
14.
Se assi on wahhimeeste
nou sees, ja pühhade
köñelemisses on se nou petud
;
sennikui need, kes ellawad,
tundwad, et se Keigekörgem on
wallitseja innimeste kunningrikis,
ja annab sedda, kellele ta ial
tahhab, ja woib keigeallamat
innimest senna ülle panna.
15.
Sedda unnenäggo ollen
minna kunningas
Nebukadnetsar näinud: ja sinna
Peltsatsar, ütle, mis se
tähhendab, sepärrast et keik
mo kunningrigi targad ei woi
mulle teäda anda, mis se
tähhendab, agga sul on se
joud, et pühhade Jummalatte
waim so sees on.
16.
Siis Taniel, kelle nimmi
Peltsatsar, ehmatas ärra liggi
ühhe tunni, ja ta mötted teggid
temmale ehmatust. Kunningas
hakkas räkima ja ütles:
Peltsatsar, se unnenäggo, ja
mis se tähhendab, ärgo tehko
sulle ehmatust; Peltsatsar
wastas ja ütles: Oh mo issand,
se unnenäggo sago nende
kätte, kes sind wihkawad, ja
mis se tähhendab, sago so
waenlaste kätte.
17.
Se pu, mis sa näinud, mis
suur ja jämme olli, ja kelle
körgus ullatas taewast sadik, ja
mis olli nähha keige Ma peäl,
18.
Ja kelle lehhed illusad, ja
kelle wilja paljo olli, ja kelle
peäl toidus keikide eest, kelle
al metsa-ellajad ellasid, ja kelle
oksade peäl linnud, mis taewa
al, ellasid;
19.
Sinna kunningas olled
sesamma, kes sa ni sureks ja
wäggewaks sanud, ja so surus
on kasnud, et se ullatab
taewast sadik, ja so wallitsus
ma-ilma otsani.
20.
Ja et kunningas näinud
ühhe pühha wahhimehhe
taewast mahhatullewad ja
ütlewad: Raiuge se pu mahha,
ja rikkuge sedda ärra; jätke
agga temma känd juurtega Ma
sisse, ja raud- ja wask-
ahhelasse kinni wälja rohho
peäle, ja ta peab taewa
kastega sama kastetud, ja
metsa-ellajattega olgo temma
ossa, senni kui seitse aega
temma ülle sawad mödaläinud.