Prohweti Osea Ramat
1853 
kaswid kui kotkade sulled, ja
temma küned kui lindude
küned.
31.
Ja kui need päwad otsa
said, siis töstsin minna
Nebukadnetsar ommad silmad
ülles taewa pole, ja mo meel
tulli jälle mo kätte, ja ma
önnistasin sedda, kes
Keigekörgem, ja kiitsin ja
auustasin sedda, kes ellab
iggaweste, kelle wallitsus on
iggawenne wallitsus, ja kelle
kunningriik on pölwest pölweni.
32.
Je keik, kes Ma peäl
ellawad, on arwata kui ühtegi,
ja temma teeb taewa wäega ja
nendega, kes Ma peäl ellawad,
nenda kui ta tahhab: ja sedda
ep olle, kes temma käe peäle
woib lüa ja temmale öölda: Mis
sa teed?
33.
Selsammal aial tulli mo
meel jälle mo kätte, ja mo au,
ja mo selge teggomood tulli
jälle mo kätte mo kunningrigi
illuks, ja mo nouandjad ja mo
sured issandad otsisid mind; ja
mind tösteti mo kunningrigi
peäle, ja suremat au anti mulle
peälegi.
34.
Nüüd kidan minna
Nebukadnetsar ja töstan sureks
ja auustan taewa kunningast,
kelle teud keik on tödde ja
temma teed on öiged, ja
temma woib neid allandada,
kes körkusses käiwad.
5.
Peatük.
Taniel selletab ärra se imme-
kirja, mis seina külges.
1.
Kunningas Pelsatsar teggi
sured jodud omma tuhhandele
sure issandale, ja jöi wina
nende tuhhande ees.
2.
Kui ta sai paljo wina
maitsnud, käskis Pelsatsar ette
tua need kuld- ja höbbe-riistad,
mis temma wanna issa
Nebukadnetsar Jerusalemma
templist olli wäljatonud, et
kunningas ja temma sured
issandad, temma naesed ja
liad-naesed neist piddid joma.
3.
Siis todi need kuld-riistad
ette, mis nemmad Jummala
koia templist, mis
Jerusalemmas, ollid wäljatonud;
ja kunningas ja temma sured
issandad, temma naesed ja ta
liad-naesed jöid seält seest.
4.
Nemmad jöid wina, ja kiitsid
need kuld- ja höbbe-, ja wask-,