Prohweti Jona Ramat
1920 
mäele saatma, agga nemmad
ei woind mitte, sest merri läks
ikka ennam mässama nende
wasto.
14.
Ja nemmad hüüdsid
Jehowa pole, ja ütlesid: Oh
Jehowa! ärra lasse meid,
pallume, mitte selle mehhe
hinge pärrast hukka sada, ja
ärra sada mitte wagga werd
meie peäle; sest sinna olled
Jehowa, sa teed nenda, kui so
mele pärrast on.
15.
Ja nemmad wötsid Jona, ja
wiskasid tedda merresse: ja
merri jäi seisma ommast
mässamissest.
16.
Ja need mehhed kartsid
üpres wägga Jehowat, ja
ohwerdasid Jehowale ohwrid, ja
tootasid tootusi.
2.
Peatük.
Suur kalla nelab Jona ärra:
oksendab tedda wälja.
1.
Ja Jehowa olli saatnud ühhe
sure kalla, kes Jona piddi
ärraneelma: ja Jona olli selle
kalla sissekondas kolm päwa ja
kolm ööd.
2.
Ja Jonas pallus Jehowat
omma Jummalat kalla
sissekondas,
3.
Ja ütles: Ma hüüdsin, kui
mul kitsas kä, Jehowa pole, ja
ta wastas mulle; haua köhhust
kissendasin minna, sa wötsid
mo heäle kuulda.
4.
Sest sa ollid mind
süggawasse wiskand merre
süddamesse, ja wolas wessi
piris mo ümber, keik so woud
ja so laened käisid mo ülle.
5.
Ja minna mötlesin: Ma ollen
so silma eest ärraheidetud;
ommeti saan ma weel sinno
pühha templi nähha.
6.
Wessi sai mo ümber hingest
sadik, süggawus piris mo
ümber: körkjad ollid mo Pea
ümber mässitud.
7.
Ma läksin alla mäggede
juurtest sadik, Ma olli omma
pomidega mo ümber iggawest,
ja sinna wötsid mo ello ülles
hukkatussest, Jehowa mo
Jummal!
8.
Kui mo hing tahtis
ärranörkeda minno sees,
mötlesin ma Jehowa peäle: ja
mo palwe tulli sinno jure so
pühha templi.
9.
Need, kes tühjad paljad
asjad kinnipeawad, jätwad